Kas solitaire on ajule kasulik? Mida uuringud ütlevad

Meie kaks eelmist postitust käsitlesid numbreid: kui sageli inimesed võidavad ja mitu jaotust üldse saab võita. See postitus räägib mängijatest endist. Paljud veebilehed kirjutavad, et solitaire „parandab mälu“ või „ennetab dementsust“. Harva öeldakse, kust see pärineb. Me läksime uuringute endi juurde.

Lühike vastus

Eakad, kes mängivad sageli kaarte ja lauamänge ning lahendavad mõistatusi, säilitavad mälu ja mõtlemisvõime tavaliselt pisut paremini kui need, kes seda ei tee. Seda seost on leitud ikka ja jälle. Mida keegi pole näidanud, on see, et mängud on selle põhjus. Üks solitaire’i mäng on hea harjumus, mitte ravim.

Kaardimängud ja vananev aju

Kõige tuntum uuring pärineb Šotimaalt. 1947. aastal tegi peaaegu iga 1936. aastal sündinud Šoti laps koolis sama intelligentsustesti, 11-aastaselt. Aastakümneid hiljem leidsid Edinburghi teadlased neist 1 091 uuesti üles, see on Lothian Birth Cohort 1936, ning testisid nende mälu ja mõtlemist 70-, 73-, 76- ja 79-aastaselt. Nad küsisid ka, kui sageli nad mängivad mänge, „nagu kaardid, male, bingo või ristsõnad“.

Need, kes mängisid rohkem, mõtlesid 70-aastaselt pisut paremini, isegi võrreldes teistega, kes olid 11-aastaselt saanud sama tulemuse. Ja 70. kuni 79. eluaastani langesid nende võimed pisut vähem (Altschul ja Deary, 2019). Erinevus oli väike: umbes üks punkt IQ-sarnasel skaalal nende üheksa aasta jooksul. Kõige suurem erinevus ilmnes mälus, kuid see tulemus pidas halvemini vastu, kui teadlased seda teistel viisidel kontrollisid.

Mida see tõestada ei saa: see on vaatlusuuring. Kedagi ei palutud rohkem mängida. Teadlased võtsid arvesse paljusid asju, näiteks lapsepõlve intelligentsust, haridust, tervist ja sotsiaalset klassi, kuid kirjutavad ise, et ilma eksperimendita „ei saa põhjuslikke mõjusid järeldada“. Pane tähele ka seda, et kaarte loeti koos male, bingo ja ristsõnadega.

New Yorgis jälgis Albert Einstein College of Medicine’i meeskond 469 üle 75-aastast inimest, kellel polnud dementsust (Verghese ja kolleegid, 2003). Umbes 5 aasta jooksul tekkis see 124 inimesel. Lugemine, lauamängud, pillimäng ja tantsimine olid kõik seotud väiksema riskiga. Teadlased andsid igaühele punktid: ühe punkti iga nädalapäeva eest, mis kulus mõistust rakendavale hobile, näiteks lugemisele või lauamängule. Iga lisapunkt oli seotud umbes 7% võrra väiksema dementsusriskiga.

Mida see tõestada ei saa: dementsus algab aastaid enne, kui keegi seda märkab, ja see võib panna inimesi oma hobidest varakult loobuma. Teadlased püüdsid seda välistada, jättes välja inimesed, kellel võis juba olla varajasi märke, ja seos püsis. Sellegipoolest lõpetasid nad oma artikli üleskutsega teha kontrollitud uuringuid, et välja selgitada, kas tegevused tõesti kaitsevad.

Ühendkuningriigis palub PROTECT-uuring üle 50-aastastel teha veebis mälu- ja mõtlemisteste. University of Exeteri teadlased vaatasid neist 19 078 inimest vanuses 50–93 ja küsisid, kui sageli nad lahendavad numbrimõistatusi, näiteks sudokut (Brooker ja kolleegid, 2019). Mida sagedamini inimesed neid lahendasid, seda paremad olid nende tulemused, ja seda kõigis 14 kasutatud testis. Sama meeskonna sõsaruuring sõnamõistatuste kohta leidis sama.

Mida see tõestada ei saa: testid tehti vaid korra, nii et me ei tea, kumb oli enne. Võib-olla hoiavad mõistatused mõistust teravana, või võib-olla meeldivad teravamõistuslikele inimestele mõistatused lihtsalt rohkem. Pealegi registreerusid vabatahtlikud ajuuuringusse ise veebis, nii et nad pole tüüpiline rühm. Autorid ütlevad, et enne kui mõistatusi saaks nimetada sekkumiseks, on vaja rohkem uuringuid. Ja tegu oli numbrimõistatustega, mitte kaardimängudega.

Miks „on seotud“ ei tähenda „on põhjustatud“

Kõik kolm ülaltoodud uuringut leiavad sama: inimesed, kes kasutavad oma pead lõbu pärast, jäävad tavaliselt teravamaks. Sellel võib olla mitu seletust. Mängud võivad aidata. Või võivad tervemad, haritumad või vähem üksildased inimesed nii rohkem mängida kui ka paremini vananeda. Või võivad esimesed, märkamatud muutused ajus muuta mängud vähem lõbusaks, nii et inimesed loobuvad neist. Head uuringud püüavad kõike seda arvesse võtta ja need tegid seda, kuid otsustada saab ainult eksperiment. Seepärast näed igaühes neist sõnu „on seotud“.

Aga ajutreeningu mängud?

Ühe mänguliigi kohta eksperimente tõesti on: ajutreeningu rakendused, mis tehti selleks, et sind targemaks teha. 2016. aastal vaatasid seitse psühholoogi läbi kõik uuringud, millele juhtivad ajutreeningu firmad tõendina viitasid (Simons ja kolleegid, 2016). Nad leidsid palju tõendeid selle kohta, et inimesed muutuvad paremaks mängudes, mida nad harjutavad, vähem tõendeid selle kohta, et nad muutuvad paremaks sarnastes ülesannetes, ja vähe tõendeid selle kohta, et treening aitab muudes ülesannetes või igapäevaelus. Paljudel uuringutel olid ka tõsised puudused.

Solitaire’i pole kunagi müüdud ajutreeninguna, ja hea ongi. Kui mängid sageli, muutud solitaire’is paremaks: märkad käike varem ja satud harvemini ummikusse. Kas see aitab sul paremini meeles pidada, kuhu sa võtmed jätsid, on teine küsimus, ja keegi pole näidanud, et aitab.

Lühike paus, mis toimib

Millegi tagasihoidlikuma kohta on paremaid tõendeid. Ülevaade 22 uuringust, milles osales 2 335 inimest, vaatles kuni kümneminutilisi „mikropause“ (Albulescu ja kolleegid, 2022). Inimesed tulid neilt tagasi pisut energilisemana ja pisut vähem väsinuna. Töö pärast pausi polnud selgelt parem, välja arvatud lihtsate ülesannete puhul, ja pikemad pausid aitasid rohkem.

Üks solitaire’i mäng sobib hästi lühikeseks pausiks. Solitaire Landis kestab tüüpiline võit mängus Tripeaks Solitaire veidi üle minuti ning mängudes FreeCell Solitaire või Klondike Solitaire 1 Kaart umbes kolm minutit (meie numbrid). Ülevaade ei testinud solitaire’i. See testis pause. Kuid mäng, mille saad lõpuni mängida ja sulgeda, on paus, mida on lihtne teha.

Mängud, stress ja meeleolu

2008. aastal mõõtis East Carolina University vabatahtlike südamerütmi ja ajulaineid enne ja pärast seda, kui nad mängisid lihtsat mängu või otsisid veebist. Uudiste järgi oli vabatahtlikke 134. Ülikooli sõnul vähendas kalliskivimäng Bejeweled stressi füüsilisi märke 54% võrra võrreldes veebist otsijatega; kaks teist mängu seda ei teinud, kuigi parandasid meeleolu (East Carolina University, 2008).

Mida see tõestada ei saa: uuringu eest maksis PopCap, firma, mis oli teinud kõik kolm mängu. See vaatas, mis toimus lühikese mängukorra ümber, mitte kuude jooksul, ja juhtivteadlane nimetas seda „esimeseks sammuks“. See on huvitav, kuid mitte tugev tõend.

University of Oxfordi teadlased läksid teist teed. Selle asemel et küsida inimestelt, kui kaua nad mängivad, said nad tegelikud mänguajad otse mängufirmadelt. Esimeses uuringus, kus osales umbes 3 200 kahe mängu mängijat, oli mänguajal väike positiivne seos heaoluga (Johannes, Vuorre ja Przybylski, 2021). Suuremas uuringus, kus 38 935 seitsme mängu mängijat osalesid kuus nädalat, ei muutnud mänguaeg praktiliselt midagi ei heas ega halvas suunas: keskmine mängija peaks mängima tavapärasest umbes 10 tundi päevas rohkem, enne kui ta mingit muutust tunneks (Vuorre ja kolleegid, 2022).

Oluline oli see, miks inimesed mängisid. Need, kes mängisid, sest see neile meeldis, tundsid end paremini. Need, kes mängisid, sest tundsid, et peavad, tundsid end halvemini. Mida need tõestada ei saa: need olid videomängud, mitte solitaire, ja ka need olid vaatlusuuringud. Aga sõnum on lihtne: see, mis tunde mäng tekitab, loeb rohkem kui see, kui kaua sa mängid.

Kõrvalepõige: mida võib näidata üks Klondike’i mäng

Siin on uuring, millest vähesed teavad. Belgias KU Leuvenis palusid teadlased 23 kerge kognitiivse häirega (MCI: mälu- ja mõtlemisprobleemid, mis on suuremad kui tavalise vananemise korral, kuid ei ole dementsus) eakal ja 23 ilma selleta inimesel mängida tahvelarvutis kolm Klondike’i mängu, mis võttis aega umbes 17 minutit. Seejärel võrdlesid nad, kuidas kaks rühma mängisid: kui kaua neil aega kulus, kui sageli nad käike tagasi võtsid, mitu käiku olid vead. Nende määratud 23 näitajast 12 näitasid rühmade vahel selgeid erinevusi (Gielis ja kolleegid, 2021). Teises artiklis õppis samade mängude põhjal treenitud arvuti kaht rühma üsna hästi eristama (Gielis ja kolleegid, 2021).

See on teadustöö, mitte test. Rühmad olid väikesed ning MCI-ga inimesed olid ka vanemad ja vähem tahvelarvutitega harjunud, mida teadlased pidid arvesse võtma. Autorid ütlevad, et solitaire võib ühel päeval aidata arstidel päris testide kõrval mälu aja jooksul jälgida. Üks halb solitaire’i mäng ei ütle sinu aju kohta midagi. Neid on kõigil. Kui oled oma mälu pärast mures, pöördu arsti poole.

Mida see ei tähenda

• See ei tähenda, et solitaire ennetab dementsust. Ükski uuring pole seda näidanud.
• See ei tähenda, et rohkem on parem. Oxfordi uuringutes ei muutnud mänguaeg peaaegu midagi. Mängurõõm küll.
• See ei tähenda, et solitaire asendab midagi. Liikumine, uni ja teistega koos veedetud aeg on samuti olulised.
• See ei tähenda, et kaotatud mäng on hoiatusmärk. Mõnda jaotust ei saa üldse võita.

Kas sa peaksid siis mängima?

Kui see sulle meeldib, siis jah. Mängi, sest sulle meeldib, mitte sellepärast, et arvad, et peaksid. Kasuta mängu lühikese pausina ning tõuse siis püsti ja siruta end. Proovi aeg-ajalt raskemat mängu, et asi huvitav püsiks. Ja hoia seda ühe hea harjumusena paljude seas. Seda uuringud toetavad, ja seda on palju.

Allikad

1. Altschul DM, Deary IJ (2020; online 2019). Playing analog games is associated with reduced declines in cognitive function: a 68-year longitudinal cohort study. The Journals of Gerontology: Series B 75(3):474–482. pmc.ncbi.nlm.nih.gov
2. Verghese J et al. (2003). Leisure activities and the risk of dementia in the elderly. New England Journal of Medicine 348:2508–2516. doi:10.1056/NEJMoa022252
3. Brooker H et al. (2019). The relationship between the frequency of number-puzzle use and baseline cognitive function in a large online sample of adults aged 50 and over. International Journal of Geriatric Psychiatry 34(7):932–940. doi:10.1002/gps.5085
4. Simons DJ et al. (2016). Do "brain-training" programs work? Psychological Science in the Public Interest 17(3):103–186. doi:10.1177/1529100616661983
5. Albulescu P et al. (2022). "Give me a break!" A systematic review and meta-analysis on the efficacy of micro-breaks for increasing well-being and performance. PLOS ONE 17(8):e0272460. doi:10.1371/journal.pone.0272460
6. East Carolina University (2008). ECU study shows casual video games relieve stress (pressiteade; uuringu rahastas PopCap Games). news.ecu.edu
7. Johannes N, Vuorre M, Przybylski AK (2021). Video game play is positively correlated with well-being. Royal Society Open Science 8:202049. doi:10.1098/rsos.202049
8. Vuorre M et al. (2022). Time spent playing video games is unlikely to impact well-being. Royal Society Open Science 9:220411. doi:10.1098/rsos.220411
9. Gielis K et al. (2021). Dissecting digital card games to yield digital biomarkers for the assessment of mild cognitive impairment. JMIR Serious Games 9(4):e18359. doi:10.2196/18359
10. Gielis K et al. (2021). Detecting mild cognitive impairment via digital biomarkers of cognitive performance found in Klondike Solitaire: a machine-learning study. Digital Biomarkers 5(1):44–52. doi:10.1159/000514105